Lugesin Dostojevskit. Igal vabal ja mitte nii vabal hetkel lugesin. Füüsikatundide ajal ka, sest füüsikasse ma enam ei läinud, ajaraisk, sellepärast ei läinudki. Parem hulkusin Supilinnas ja Emajõe ääres ja lugesin Dostojevski vahele kõiki neid, kes Supilinnas ja Emajõe ääres hulkumisest kirjutasid – neid oli ka otsatu hulk ja lugemist oligi otsatult.