Otsides Sophoklest. KOOP: Kuulge, seltsimees…

KOOP: Kuulge, seltsimees… mis teie nimi oli?
ARISTE: Paul, ikka Paul!
/---/
KOPPEL: Millist kohvikut me üldse otsime?
ARISTE: „Sophoklest” ikka. See on lähedal, peahoone all keldris (itsitab), ei pea pead mulla alt välja pistmagi!
KOPPEL: Minu ajal seda ei olnud. Me käisime rohkem „Werneris”.
KOOP: „Werneris” muidugi ka, ma ei taha end kiita, aga minu ajal tehti „Sophokles” korda, kolmesaja viiekümnendaks juubeliks. Võeti vastu otsus avada kohvik „Sophokles”. Me oleme juba paris lähedal vist, justkui oleks kohvi lõhn…
ARISTE: Hea otsus! Tubli poiss!! Mina käisin kogu aeg seal istumas, palju aega on muidugi möödas. Järsku pole enam lahtigi.
KOOP: Peab uue rektori käest küsima.
ARISTE: Näe! Valgus! Poisid, valgus paistab! Ja vist ongi kohvi lõhn…

Teosest