Mu leti eest käis läbi kena valik linna koorekihti. Alates purjus professorist – teate ju küll seda alati ülikonnastatud-lipsustatud habemikku, poolkodutut härrat –, lõpetades linna tuntuima turuvarblase ja ja veidra poliitaktivistiga. Pommiga too mind seekord ei ähvardanudki. Hoopis juustu ostis. Loodetavasti söömiseks.
/---/ Muidugi olid kohal linna tuntumad sarimaitsjad. Üks neist rikkus kolme müüja moosid, pistis sinna sisse oma päevi (ja kes teab mida veel) näinud sõrmed, ning lutsutas neid seejärel isukalt nagu nõukaaja lapsed kukekommi.
Aga siis tuli päeva nael.
Kiitsakas keskealine mees. Hoolimata soojast kevadilmast peas kikkis sinipunavalge Karhu kirjadega talvemüts. Maitses vaikides pool kandikut juustu ja küsis siis ootamatult valjul häälel, mis kõlas üle müügiplatsi: „Aga kas sa tead, kumb on mürgisem – kas rästik või nastik?”
