Astusin autost välja. Silmad eestlaslikult maas, teeauke kokku lugemas, jalutasin Veini ja Vine poole.
Äkki kandis ootamatu tuulehoog kõrvu kergelt ragisevast raadiost kostva laulu „Lilleke rohus”. Üle Karu platsi kajanud lillekese algallikat silmadega otsides ma parkla servalt selle leidsingi.
Parkimisalaäärsel rohulapil istus Morsk. Päriselt!
Nii umbes kuuekümnendates eluaastates vanapapi. Bakid kui lenkstangid. Uhke morsavunts nina all. Vuntsiotsad kikkis nagu vana kooli äratuskella seierid, mis päevast päeva kümme läbi kümme minutit näitavad. Seljas oli mehel elu kõiki tahke näinud pruun pintsak ja peas lumelabida mõõtu nokaga erkpunane müts. Käes kepp, mille küljes antenn – nagu Tartu teletorn –, mis sihtis taevas üksikuid purjetavaid pilvi. Sealt see reedene taustamuusika kostiski.
/---/
Kogu see vaatepilt mõjus kuidagi nii ergutavalt... /---/ Elu on tegelikult ka lill, kui sa ise tahad!
Teeaugud ununesid ja pilk kerkis silmade kõrgusele. Astusin Veini ja Vinesse, ise samal ajal lillekest vilistades.
