Hoolimata sompus ilmast ja oktoobrikuust kihas Emajõgi paatidest. Rannapaviljoni ja kesklinna vahel kurseerisid valged jõetrammid Koidula ja Kreutzwald, kohtusid pontoonsilla juures ja lasid siis tossukorstnast teineteisele rõõmsalt tervitusvilet. Suured roostes raudlodjad vedasid linna ehitustele Peipsi Venemaa-poolselt kaldalt liiva. Puksiir sikutas pikka palgiparve, parvel olid end ankrusse visanud parvetajad ja võtsid lõbusalt viina. Kaldajotad kergitasid austavalt kübaraid, lunisid lonksu. Elu kees. /---/ Ega täistempot enne Valgeveski kääru linna taga peale panna ei saanudki, alles seal muutus liiklus suti hõredamaks.
/---/
Kaldal leotasid mehed ussi ning naised pesid pesu, lobistasid nii, et pool jõge seebine.
Kolla emagi käis siin pesu mõskmas, kiitis alati Emajõe vett, mis pidi kaevuveest puhtamaks pesema.
Asukoht teoses
lk 393–395
