Supilinna armastajad I. Vihmamärjad tänavad pärlendasid…

Vihmamärjad tänavad pärlendasid päikesekiirtes, loigud rentsleis aurasid. /---/ Ülikooli peahoones oli vanasti kirik, õigeusu sibul säras vasakul tiival. Siin oli Postimees, siin tehti vanasti tõde, nüüd aina valetatakse, kui spordiuudised maha arvata. See on Faehlmanni maja, siin hakati tegema Kalevipoega. See on vangla, siin on istunud revolutsionäärid ja mõrtsukad, aga ka prügikala, väikesed sulid. /---/

Kõige pikemalt rääkis ta vend Vahindrast, isehakanud budismimungast, kes ka talvel palja jalu käis ning Eesti meistrivõistlustel maratonis pronksmedalile tuli.

„Ta lõpetas Läti lipuga, iseseisvusaegse Läti lipuga, kuna tal oli Läti kodakondsus. Eestlased kartsid, et ta pakub oma budismiga luterlusele konkurentsi, ja ei lasknud tal Eestisse opteeruda. Vaat siin ta elas. Siin kallas ta iga päev endale ämbritäie külma vett pähe ja pomises mantrasid,“ näitas isa aianurka Väikese ja Komsomoli tänava nurgal.

Teosest
lk 286–287