Kohvik Tartu ukse ees Mimoos seisatas, pidas nagu aru.
Üle kõige meeldisid Kollale neoonreklaamid, need tegid Tartu newyorklikumaks.
Tartul – ametlikult kohvik nr 10, nagu võis ukse kõrval olevalt sildilt lugeda – oli üks linna vingemaid tulikirju, niisugune sinine, kaldjas, sirises, kui põles. Ja see sõna Tartu lausa põletas hinges, ikkagi kodulinn, suur kodulinn. Supikas oli koduküla, Tartu kodulinn.
„Olgu, ma käin Werkas ära,“ ütles Mimoos.
„Kus?“ imestas Kolla.
„Werneris, tule kaasa! /---/“
Tuleb välja, et Tartut kutsutakse Werneriks! /---/
Nad sisenesid. Kolla polnud siin varem käinud. Sumin ja sinakad suitsurõngad tõusid laeni. Esimene saal oli koogiletiga, aknad tänava poole.
„Siin pesitsevad kultuuritädid, nad on nii kultuursed, et teavad rohkem kui üheksa kuud ette, kellel laps tuleb. Päh, väikekodanlus, mutid, kes päev läbi klatšivad. Keegi ei julge lauast ära minna, kuna teab, et nagu ta läheb, nii on tema põigiti sõbrannade hammaste vahel,“ teadis Mimoos. /---/
Tagumine saal oli päris imelik. Pikk ja kitsas nagu kitsarööpmelise rongi vagun. Ja hulka tossusem. Oligi vagun! Parempoolsed lauad olid üksteisest eraldatud vaheseintega, ausõna, nagu vagunikupeed.
Kupee keskel oli laud, mehed tagusid sellel hasartselt välkmalet, kuuldus marudaid repliike – too turule oma kits, mis piima ei anna! Ma löön su lonkaval ratsul kabjad alt! Kuningannal on häbi, on ju? /---/
Siin mängiti vist panuse peale? Ei hoolitud sildist seinal HASARTMÄNGUD RAHA PEALE KATEGOORILISELT KEELATUD. Või ei peetud malet hasartmänguks?
Asukoht teoses
lk 105–107
