Inglisilla lähedal küürutas üksik kelder, suurte kahepoolsete uksetahvlitega ja poolümara muldkatusega, millel sirgusid puud.
Kelder on, kuid maja pole!
Maja, ülikooli Vana Anatoomikum, seisis tükk maad eemal, otsekui häbeneks oma keldrit, mille uksed käisid kinni võimsa raudlatiga, et keegi sealt välja ei kipuks. Kolla teadis, mis poolmaa-alune ruum see on. Ülikooli surnukuur, mis sest et polnud põrmugi kuuri moodi.
Kord oli ta oma linnaekspeditsioonil tabanud haruldase hetke – keldri uksed olid pärani! Krapsupealt oli uudishimulik poiss seal sees ning tundis kohe surma lõhna. Kust ta teadis, et see lõhn kuulub surnule? /---/
Lõhnamäärangut kinnitasid seejärel silmad – keldri basseinis ujus mingis vedelikus mitu alasti laipa, see vedelik haiseski. /---/
Õudselt põnev!
Asukoht teoses
lk 83
