Kolmas triiphoone oli kitsas ja pikk, ürgrohelusse mattunud koobas, suuresti maa all, ainult klaasist viilkatus ulatus maapinnast kõrgemale ning oli ilusti paista.
Praegu helendas see otsekui õnnelikult päikeselõõmas, ent talviti kattus katuseklaas pisaratega ja auras, sest kolmanda sees valitses niiske troopikapalavus, lokkas troopikataimestik oma meeletus liigirikkuses ja elujõus.
/---/
Triiphoone muldpõrandal komberdasid ringi kilpkonnad – ettevaatust, et peale ei astu –, basseinides vänderdasid kirjud troopikakalad, basseinidest välja sirgus kümneid sorte bambust, üks võimsam ja tihedam kui teine. Terve džungel, vaid ahvid ei austanud bambusepadrikut oma kohaloleku ja karglemisega.
Kollat võlus siin kõige rohkem hoopis pisike mimoos, mis kasvas väikestes pottides. Ja nende pottide sirgeid ridu oli täis üks riiulilavats.
Asukoht teoses
lk 31
