Kolla rühkis Toomemäest üles.
See oli puhta ülekohus, et enam polnud piiskopikatedraali, ainult varemed ja nende ühes otsas ülikooli raamatukogu. Sellesse raamatukokku polnud Kolla veel sisse astunud, see oli tal kavas, selle vastu tundis ta suurt aukartust. Varemetes oli aga poiss turninud nii palju kui kulub, kivid lendasid robinal alla, kui tema üles veepaagi juurde ronis.
Ja piiskopikindlusest polnud varemeidki alles, see oli juba puhta seatemp.
Polnud maa peal… Kui ühel päeval sisse variseks, kui auk tekiks, kas siis selguks, et maa all on kõik ilusti alles, mõõgad ja kiivrid, rõngassärgid ja piigid ning mis kõik veel? Mine ja võta.
Asukoht teoses
lk 10
