Mulle on jäänud Arturi ja Linda kodust helge mälestus, sest Linda oli helge ja rõõmus inimene, hoolimata väga raskest elust ja saatuselöökidest.
Minu meelest elasid Alliksaared nii, nagu kirjeldatakse vaesunud aadlike argielu. Nende mõlemate niinimetatud „eluvõõrus” oli aadlike eluvõõrus. Sedalaadi eluvõõrust nimetati vanasti ka ülluseks.
Neil ei olnud midagi, kuid nad võisid kerge käe ja rõõmsa meelega oma viimase ära anda, kui kellelgi oli nende meelest veel vähem.
/---/
Nii suurt luuletajat nagu Alliksaar satub maailma harva. Kuna Alliksaare elu oli pühendatud jäägitult ainult luulele, siis vaatasid tollased karjäärikirjanikud tema peale ülevalt alla. Seda enam, et ametlikus Nõukogude Eestis ei võinud ega tohtinud vangilaagrist tulnud Alliksaart luuletajaks pidada ega tema luuletusi avaldada.
