Ühel 1969. aasta sügisööl Tartus, Komsomoli tänav 31, kinkis Sass Müller mulle veinijoomise käigus väikese banduura. Ja see ei saa olla kuidagi juhus, et esimene (ja viimane) pala, mille ma ühe koolilaste muusikaõpiku järgi ära õppisin ning vahel ka ette kandsin, oli „Suliko“. Rohkemaks polnud ma võimeline.