1994. aastal külastas Tartut Lech Walesa. Poola president maandus lennukiga otse Raadi lennuväljal, nõukogudeaegse sõjaväebaasi territooriumil.
/---/
Tartu, vastavatud linn, tundis ennast kõrvust tõstetuna. Selles märkimisväärses maandumises nähti julgustavat käeviibet, ennet, mis sõtkub sisse mugava raja, mida mööda saabub linna helge tulevik. Kujutleti rahvusvahelist lennujaama, teaduskonverentse, säravate välistudengite horde, kes põlgavad ära Cambridge’i ning embavad Alma Materi sambaid isegi juhul, kui neile auditooriumis ruumi ei jätku. Uus aeg koputas uksele, sajad kätepaarid sööstsid ust avama ning jäid üksteisele jalgu.
Kuna ei maandumine, õhkutõusmine ega isegi mitte stardirajal lennukitega edasi-tagasi põristamine ei olnud hüljatud Raadil kaugeltki igapäevane, tähendas selle taseme külaskäik enneolematuid ettevalmistusi.
/---/
President raputas pead, otsekui püüdes lummutisest vabaneda, tema jalge ees oli veelomp, Tartu ei saanud iialgi suureks.
