Raatuse tänava kaarhallides ma ühikas elades ei käinud. Ühes tegutses Elu Sõna kogudus ja karismaatilisi kõnesid pidas keegi ilus juut. Vahel oli halli uks kutsuvalt lahti, uksel äraseletatud nägudega inimesi, kes rääkisid oma lugusid. Või oli see mu ettekujutus ususektides toimuvast. Pika tänava poolne kaarhall oli mööblipoe päralt. Albert astus sinna sagedasti sisse. Valgustus oli vilets, mööbel tundus tuhm, tume, oligi pruugitud, toodud üle mere Soomest. Üle tee oli väike kasutatud mööbli pood, kus müüdi peamiselt Eesti inimeste vana koli.
Asukoht teoses
lk 373
