Õpetaja tänava majas (see kuulus omandireformi järel tagastamisele väliseestlasele) käis hoogne kolimine ning kui kõik uude kohta kõlbulik oli ära viidud, läksime sinna viimast korda. See oli sombune veebruaripäev. Maja oli kütmata ja räämas. Külalistetoa mööbel oli alles, kapp vanu raamatuid täis. /---/
Kui ehe on maailm, kui hästi maitseb söök, mis kergendus on käia kergejalgselt mööda tänavaid – tohutu. Meeleolumuutus oli seotud kohaga, mis oli nüüd igaveseks kadunud ja lõppenud, märkides ühe eluperioodi lõppu. /---/ Tagasipöördumise võimatus tegi meele raskeks.
„Veetorni” bistroo oli kinni. Õpetaja tänav näis sombuses veebruaris tühi ja elutu. Polnud romantikat, pidulikkust ega isegi nende riismeid ajast, kui olime Albertiga esimesi kordi kokku saanud.
Asukoht teoses
lk 214
