Kuna tollal olid Tartus praktiliselt alles vaid kaks võõrastemaja – üks neist nõukogude ajal ehitatud kõledavõitu hoone turu vastas ning teine eestiaegne hotell „Park“ Toomemäe nõlval –, siis magamiskoha saamine oli õnneasi. Turu vastu ehitatud hotellis nimega „Tartu“ olin ma ükskord mitmepäevase komandeeringu ajal pidanud jagama kaheinimesetuba Tartusse komandeeritud ehitajast abielumehega, kes omakorda jagas oma voodit last ootava naisega.
Olin avastanud ka kolmanda koha ehk vaksalihoone ülakorruse. Mul oli viimases hädas õnnestunud seal välja kaubelda voodikoht, mille oli mu hilisõhtul linnast naasmise hetkeks hõivanud tundmatu mees, kes parasjagu norskas seal alkoholihaisusena täisriietes oma proletaarlikku und. Märkasin oma rõõmuks, et ülejärgmine voodi oli lahti tegemata ja vaba. Mis siis ikka, ju ajas minu koiku hõivanud mees kohad lihtsalt segamini, lohutasin ennast, riietusin lahti ning heitsin pikali. Möödus tunnike-poolteist, kui kellegi müksamine sundis mind silmad avama. Koiku ees oli korraga kaks õnnetut meest, kellest üks ütles väga nördinult, et nad said suure vaevaga kahe peale selle ühe koha ja nüüd on ka see kinni. Küsiti, kas olen kindel, et see on just minu magamiskoht. Näitasin täisriides magava mehe peale, kes magas õndsate und mulle määratud koikus. Ega mul jäänudki muud üle kui vahetuskoht vabastada ning segaduse peale ärganud ööbijate ergutusel ajada magav mees üles ja küsida, kas ta on kindel, et see on ikka tema õige magamiskoht. Veel märgatavate joomistunnustega mees porises vene keeles vastu, et üleeile magas ta päris kindlasti täpselt samas voodis. Õnneks tõusis mees ilma suurema puiklemiseta jalule ning kõndis ööbijate pilgukoori ja mõmina saatel pimedasse öhe. Kui palju seal jaama ülakorrusel voodeid oli, ma tagantjärele ei mäleta – mitte vähem kui kaheksa ja mitte rohkem kui kaksteist.
Asukoht teoses
lk 224–225
