Tunaeile. Ja mis puudutab…

Ja mis puudutab isamaalust, siis oli Merle Jääger algul üks vähestest naistest, kes astus Eesti sõjaväkke, kus ta relvaks sai rootsi päritolu granaadiheitja „Carl-Gustav“. Kuna mind oli avalikult kuulutatud oma polgu parimaks granaadiheitja RPG-7 käsitsejaks, siis ühel juhuslikul kohtumisel Tartus suundusime kahekesi koos „Illegaardi“. Kuigi mul oli tuba kinni pandud Kirjanduse Majas, jõuras seal parajasti NAK-ile eraldatud toas grupp noorautoreid, mis oleks teinud puhkamise võimatuks, nii et suundusin linna peale patseerima. Et jõurajate hulgas oli häälekaim Veiko Märka, siis juhtuski nii, et sattusin Märka eest põgenedes kokku Mercaga, kellel oli granaadipilduja kui isiklik relv millegipärast endaga kaasas. Aitasin pärast lõbusat kõrtsiõhtut teda koju saates kanda vahepeal tema pirakat relva. Tagantjärele tundub eelnev kujutelm siiski luuluna, mida see ilmselt ongi, sest miks pidi sõjaväeteenistusest vabal ajal reamehel relv kaasas olema. Kott võis olla kõiksugust muud träni täis. Pooleks tunniks või nii astusin Merca korterist läbi, kus ta elukaaslase imestuseks laskusime üksikasjalisse vestlusse granaadipilduja kui meie mõlema ametirelva üle.

Teosest
lk 170