Õpin olema kurb
kui tulen mööda
jakobi tänavat
alla kodu poole
katkenud unes
murtud unistustes
teatraalses sügisvihmas
ja võltsis laternavalguses
sest mu õrnas nukruses
õitsed sa edasi –
isepäine kevadlill
rahutu ja erk
nii nagu tänav
kardab jäätuda
kardan mina kaotada
oma sumedat nukrust
libastuda külmal kivil
ärgata kalki pimedusse
oskamata leida tagasiteed
lohutavasse uttu