Teadaoleva ümberpööramine. Katkend. Nojaa ja nüüd...

Nojaa ja nüüd, aastal 2015 sõitsingi täpselt selle paljujutustatud mehe silmatorkavas Ameerika autos otse mööda Roosi tänavat Raadile. 
Seda mu eelmise sajandi kodutänavat palistasid Tartu sümboolikaga lipukesed ja maitsekad peenrad. Koledad vanad puukuurid olid maha lammutatud ja sada aastat vanad majad saanud uue värvikihi. Roosi tänava pumbakaevust oli järel must post, millest ebahariliku nurga all kooldus välja kraanitaoline toru, oodates kedagi, kes veepudelit tahab täita. Steriilsed pingid, murulapikesed ja plaatidega kaetud kõnniteeoaasid kordusid lõbusa järjekindlusega, kadudes ootamatult avardunud kaugusse. Tee kõrval tervitasid meid muuseumi uhked reklaamid. 
Interaktiivsed vana aja masinad kord ilmusid, siis kadusid nägemisväljast. Muuseum tundus võimas ja inimkogemusele hoomamatu.
 /---/ 
Õel oranž päikeseloojang oli arvatavasti sama tehislik nagu kogu muu atmosfäär. Me ei sisenenud muuseumi, vaid tiirutasime autoga imaginaarsetel tänavatel, millest ei olnud aru saada, et tegu on üksnes lühikese ringteega. 
/---/ 
Viimati oli siin laiunud hall võsa täis põnevaid teeradu, kuhu minnes võisid olla julge, et sind ei sega keegi. Olin heade sõpradega või ihuüksi jalutamas käinud siinses maastikus, millest enam midagi alles ei olnud. 

Teosest