„/---/ Tead, Markus, lähme siit ära. Lähme Kuldi Munasse,“ lausus munk tõustes. Siis viskas Markuse läkastamise saatel raha lauale, öeldes, et maksab ka kaaslase eest.
„Ku…kuhu?" küsis Markus, kui oli kõnevõime tagasi saanud.
„Kuldi Munasse, noh! Mis seal arusaamatut on?“ Pent tatsas juba ukse suunas.
„Kus see veel asub?“
„Köögitorni juures. Toome väravat tead? Seal ongi,“ vastas sõber, kui teine ikka veel mõistmatult otsa vahtis.
/---/
Mehed astusid tanumale. Vihma kallas ikka veel, kuigi sadu oli jäänud juba hõredamaks. Tõtlikul sammul mindi Riia väravani ning sealt pöörati piki müüriäärt jõest üles. Piiskopi kants jäi hüva kätt ja kurakätt tagapool kükitas eeslinn. Kõik oli märg, vesine. Kuna maa ei võtnud vett vastu, voolas see ojadena piki vankrirööpaid, kuni viimaks ajas üle veere ning nõrgus poolelioleva vallikraavi kaudu jõkke. Mehed jõudsid kõrtsini, mida Pent oli maininud. Siin oli rahvast vähem ja kõrts ise oli ehk ainult pisut väiksem. Valgust oli rohkem ning see näitas seintel rippuvaid seanahku. Neid oli kaunis tihedalt ja nii paistis koht igati oma nime väärt olevat. Hiljem selgus, et tegelikult oli paiga nimi ainult Kult ning lisanduse sai see kõrtsmiku järgi, kes tõesti meenutas muna.
Asukoht teoses
lk 197
