Viimaks hakkas Tartu paistma. See oli imeline, kuidas alguses kerkisid nähtavale vaid taevasse sirutuvad teravad tornikiivrid. Need olid nii sihvakad, et ta pidas neid esiti mingiteks kuivanud puudeks. Lähemale jõudes ilmusid välja punastest tellistest tornid ning ta mõistis, millega tegu. Eriti kõrgele sirutusid kahe kõrvutise torni kiivrid, mis paistsid asuvat mingil künkal. Tartule lähemale jõudes ilmus üha uusi ja uusi torne. Markus polnud midagi taolist varem näinud. Nii Vastseliinas kui Kirumpääl olid tornidel samuti kiivrid, aga need olid madalad kui heinakuhjad.
Lõpuks tõusis silme ette ka maakivist linnamüür oma tornidega. Tartu oli ikka tohutu ning Markus seisatas hetkeks. Ta võttis lähkri, jõi ja pühkis otsaesiselt käeseljaga higi. Linna vaadates käis peast läbi kahtlus, kas oli ikka õige tegu siia tulla. Nii suur ja võimas tundus linn. Peale mäe otsas kükitava linnuse oli siin ka asula kõigile majadele müür ümber tehtud. Ta oli sellest küll kuulnud, kuid see jutt tundus alati uskumatu, sest müür pidanuks olema ju tohutu pikk.
Nähtavale tuli eeslinn. Heh, igale majale polnud siin küll müüri ümber veetud, mis nad räägivad. Eeslinn lösutas linnamüüri ees nagu hall konn, ajades oma koibi mitmesse suunda ühes teede kulgemisega. Juba ilmusid tee veerde esimesed majad ja töökojad ning tulijat tervitas hingemattev hais. Linnamüüri ja eeslinna piiri taha olid pagendatud nahaparkalid, kes leotasid naha pehmendamiseks seda kuses. See lehk ähvardaski nüüd mehe hingamise peatada, pannes silmadki kipitama.
Esimeste Tartu eeslinna majade vahele sisenedes jõudis ta viimaks haisust välja. Tee laskus linnamüüri suunas. Pahemat kätt jäi pisike kirik koos ümbritseva surnuaiaga. Jumalakoda oli suurem kui Kirumpää püha Tooma kirik ning ka kalmistu selle ümber laius suuremal pinnal. Püha Antoniuse kirik oli puust nagu kogu eeslinn, et vaenlase tulekul oleks võimalik see kiiresti maha põletada. Ei tohtinud ju juhtuda, et vaenlane leiab eest linna piiramiseks tarvilikke asju.
Asukoht teoses
lk 29–30
