Mäletan tudengipõlvest üht Tartu tänaval kohatud vanurit, tädikest, kes kõndis küürakil, nina peaaegu vastu maad, ühes käes kõver kepp, teises piimamannerg, rätt silmini peas ja hall tolmumantel mööda maad lohisemas, ning hädaldas valju häälega: „Aidake mind, noored inimesed, ei jaksa enam, olen juba kuuekümneaastane!“ Ei ole enam meeles, mis abi tädike vajas, aga mäletan just seda numbrit – kuuskümmend – ja siis ei kahelnud meist, noortest üliõpilastest keegi, et tädike on tõesti muldvana ja surmale sent võlgu.
Asukoht teoses
lk 101
