On saabunud Kursuse kord noori rebaseks lüüa.
Pärast tseremooniat ülikooli klubis minnakse Toome varemeid vallutama.
Esimesena kohale jõudnud ronivad üles ja loobivad allolijatele kaela põlevaid säraküünlaid.
Seejärel siirdutakse Õllekasse, kus ootab ees pikk laud.
Õppejõud ja tudengid istuvad kõrvuti.
Akadeemiline vendlus ikkagi.
Kõrts on maast laeni täis tubakasuitsu.
Kostab kannude kolksumist, röhatusi ja kõnekõma, mida võlvid kenasti võimendavad.
Ainus seisja laua taga on Villem Ernits, kes peab loengut Eesti karskusliikumise ajaloost.
Tal on vaikne hääl ja nagunii ei kuula teda keegi.
Ent ta ei lase end häirida ja räägib oma kurva loo lõpuni.
Asukoht teoses
lk 99
