Kui ma Tegovat esimest korda näen, saan aru, et näen teda teist korda.
Esimene kord oli eelmiste üliõpilaspäevade ajal.
Mefistos.
Keset trüükate ja epakate vennastumist.
Läbi õlle- ja veinimöra kostab kellegi hääl: „Kes aheldas minu siia külge? No kes küll aheldas minu siia külge?“
Vaatan hääle poole, ahelaid ei näe, seevastu aga pikkade juustega isandat, kes on torganud oma pea läbi seinast, letist ja seda toetavast metallvarvast moodustuva kolmnurga ja nüüd karjub.
Vaatan veel, ja taipan siis, et näen oma elu esimest happening’i.
Selgub, et polegi vaja ennast KulKa tissi külge imeda ja hakata sealt järjekordse mõttetuse jaoks kümneid tuhandeid välja lutsima.
Happening, erinevalt häppeningist, ei vaja kuid kestvat ja diktaatori matust meenutavat ettevalmistusperioodi.
Happening toimub siin ja praegu, salvestub ainult mällu ja haihtub siis õhku nagu kõik hea.
Tänage õnne, kui osa saite.
Asukoht teoses
lk 51–52
