Seitsmekümnendate algus oli Vanemuises uuenduslik. Jaan Tooming ja Evald Hermaküla tegid oma kõmu tekitanud lavastusi, teatri dramaturgiks oli Mati Unt. Mu ema Herta lõi kaasa nii uuemates kui klassikalisemat stiili tükkides ning alati mõnes kaalukamas osas, isa osales endiselt tagasihoidlikumates rollides.
Siis hakkasid teatris liikuma jutud, et Evald Hermaküla loob oma stuudio noorte näitlejate koolitamiseks. See tekitas elevust. Olin 18-aastane, tahtsin sellesse stuudiosse saada ja saingi. Tahtjaid oli saja ringis, katsetega valiti 20. Tunnid, kokkusaamised, toimusid põhiliselt väikese Vanemuise kooriproovisaalis ja sama maja laval tegime ülesandeid, improviseerisime.
Mulle on jäänud meelde Hermaküla suurepärane inglise keele oskus. Ta luges ingliskeelsest raamatust meile eesti keeles ette. Ja väga kiiresti.
Kord ühes tunnis ütles Hermaküla meile, et kõik seal stuudios räägitu on konfidentsiaalne. Et me ei tohi keegi anda ühtegi intervjuud ja kui keegi räägib midagi väljaspool ning see temani tagasi jõuab, siis ta eitab kõike. Mäletan, et see pani mind pisut mõtlema.
Ükskord ütles Hermaküla, et Vanemuise teatris on ainult üks näitleja. Jahmusin: juba minu vanemaid on kokku kaks ja kogu draamatrupis oli pea nelikümmend liiget!
Hermaküla lisas, et siin teatris on vaid neli inimest, kelle poole võib pöörduda mistahes küsimusega teatriga seoses.
Tasapisi hakkasid aimuma Hermaküla arrogantsed ja küünilised suhtumised. Oli tema arvamus ja vale arvamus. Aga too ainus näitleja, keda ta näitlejaks pidas, oli minu ema Herta.
Asukoht teoses
lk 82–83
