Jakob jäi seisma kohviku juures, millel olid suured klaasitud aknad. Olin sellest varem mööda kõndinud, kuid polnud kunagi sisse astunud. Sissepääsu kattis triibuline varikatus, mille triibud olid erksat värvi rohelised ja hallid. Aknale oli kurvikate tähtedega kujundatud kohviku nimi – Werner. Kortsutasin kulmu. Enne okupatsiooni algust olid siin istunud tudengid, nüüd said vaid headele töökohtadele määratud venelased või need, kes töötasid partorgi või NKVD heaks, lubada endale sellist luksust, mida kujutasid endast kohv ja õlu.
Kergitasin kulmu. „Kohvikusse, Jakob? Ära tee nalja.“
Jakob ei vastanud midagi, vaid haaras ukselingist. Avatud uksest voolas tänavale tubakahõngu, millega kaasnes häälte kumin ning kõikehõlmav ja joovastav mahagonine, tummine kohvilõhn. Päris kohvi, mitte mõrude jahvatatud tammetõrude lõhn.
Tõlkija
Asukoht teoses
lk 119
