Hüvasti, armas külalislahke Tartu! Ma ei tea, kas ma veel kunagi su kauneid vaateid imetlen, kuid tunnistan, et pean õnnelikuks seda inimest, kes saab veeta oma muretu elu viimased päevad sinu ümbruses. Säilitan oma südames ja meeltes mõningaid meeldivaid tundeid ning mälestusi oma elu õnnelikest hetkedest. Minu viibimine Tartus kuulub samuti nende hulka, ja sünge melanhoolia tundidel, mis on literaatide ja üldse kõikide tundmatuse pilkasest pimedusest tulnud inimeste lahutamatuks kaaslaseks, oma hingeliste raskuste hetkedel, tuletan meelde enda viibimist Tartus ja leian sellest kindlasti lohutust.