Tartu on koos oma Riia ja Peterburgi agulitega (viimane asub teisel pool Emajõge) kaks versta pikk ja üks lai, seitsmeverstase ümbermõõduga; kogu linna pindala ei ületa nelja ja poolt ruutversta, kaasa arvatud hoonetevahelised tühjad alad. Linnas on kokku pisut üle 800 kroonu- ja eramaja, millest kivimaju ei ole üle 130. Hoonete arv ei ole pindalaga kooskõlas, kuid aiad ja majadevahelised alad võtavad palju ruumi. Mõlemast soost elanikke on 8500 kuni 9000, rahvuselt on need venelased, sakslased ja eestlased. Tänavaid on kokku 99. Elanike arvu silmas pidades oleksid tänavad pidanud olema elavamad, kuid muid inimesi peale üliõpilaste ma tänavail ei näinud. Haruharva sõidab suurte munakividega sillutatud tänavatel mõni sõiduk ja meelitab oma müraga aknale majadesse sulgunud pererahvast. /---/ Siin tegutseb iga seisus oma suletud ringis, ei lahku selle piiridest ega lase sellesse samuti kedagi. Üliõpilased käivad läbi ainult omavahel ja sedagi kas kubermangude või kaasmaalaskondade (Landsmannschaft) kaupa. Teadlased moodustavad oma iseseisva ringi, nemad suhtlevad aadlikega harva ning neid tituleeritakse ja austatakse mitte teaduslike kraadide, vaid tsiviilteenistusastmete järgi. Mõisnike seas on päris palju auväärseid inimesi, kes on tuntud oma eeskujuliku ametikohuste täitmise poolest. Mulle räägiti suurima kiitusega maanõunik Liphartist kui õpetatud ja rikkast mehest, kes armastab teadusi ja haritud inimesi; tal on väärtuslik raamatukogu ja igal pühapäeval võtab ta oma kodus vastu teaduslikul alal silmapaistvaid, tuntud ning mõjukaid inimesi. Ta elab kaks versta linnast väljas kaunis Raadi mõisas, mille suur park on üldrahvalikuks jalutuspaigaks.
Tõlkija
Asukoht teoses
lk 336–338
