Kirjad Karlova mõisast. Riia kaupmehed on…

Tõlkija

Riia kaupmehed on peaaegu kõik komisjonärid ja saavutavad hiigelkäibe teiste arvelt, millegagi riskimata; raha tuleb (või õigemini tuli) neile kergelt ja nad kulutavad seda heldekäeliselt gastronoomiale, seelikuküttimisele või ostetavale armastusele. Liivimaa aadlikel on raske nendega konkureerida, mistõttu aadlikud on oma talviseks asukohaks valinud Tartu. Tollal elas Tartus Liivimaa külalislahkuse patriarh, parun Löwenstern, oma toredas majas Suurturul Raekoja kõrval. Löwensterni peres olid ühendatud saksa ülim ausus ja sirgjoonelisus, prantsuse armastusväärsus ja vene külalislahkus. Siin elas tollal mõistuse ja armastusväärsuse poolest tuntud krahv de Bray, sünnilt prantslane ja naturalisatsioonilt baierlane, kes hiljem abiellus Löwensterni tütrega ja oli kaua aega Vene õukonnas Baieri suursaadikuks. Baierimaalt lahkus ta, et vältida Napoleoni kättemaksu, kelle vastu ta oli midagi kirjutanud. Krahv de Bray oli kõrgelt haritud ja omas seda erilist annet, mis oli omane 18. sajandi prantslastele – oskust vestlust juhtida ja üleval hoida.

Löwensterni majja kogunesid õhtuti kõik tema tuttavad, sealhulgas õpetlased. Sageli toimusid tema juures kutsutud ballid ja tantsuõhtud. Aega veedeti meeldivalt ja lõbusalt. Selle auväärse perekonna elatanud isa on juba hauas. Kui ta oli Tartust lahkunud ja käis siin vaid asjatoimetuste pärast, külastas ta alati mind Karlovas, nagu ka tema auväärne poeg. /---/ Peale Löwensterni oli Tartus veel mitu auväärset perekonda, kelle ringis kogunes seltskond, mis oma tooni, harituse ja kaunite kunstide harrastuse poolest ei jäänud maha pealinna mis tahes kõrgemast seltskonnast.

Krüdeneri perekond (kelle poja käest ma ostsin Karlova) oli enamasti musikaalne. Vanahärra Karl Krüdeneri (hüüdnimega Karl der Kluge ehk Carl Tark) neli poega olid suurepärased muusikud. Kõik muusikaarmastajad kogunesid Karlovasse, kus toimusid kontserdid kaunis hiigelsuures saalis, mis on praegugi alles. Mitte ainult kogu Liivimaalt, vaid ka Eestimaalt sõitsid Tartusse kokku aadlikud koos perekondadega, et veeta aega meeldivas ja haritud seltskonnas. Ka baltisakslastest kaardiväeohvitserid sõitsid sinna peaaegu igal aastal, et kohtuda sugulastega ning kallite kusiinidega. Laada ajal, mis kestis kogu jaanuarikuu, toimusid iga päev ballid ja kusagil kutsutud lõunasöök, ning sel perioodil vahetati siin palju kihlasõrmuseid.

Kadunud krahv de Bray, kellega ma tutvusin Peterburgis, jutustas mulle vaimustusega tolleaegsest Tartu elust, mida on kinnitanud kõik, kes tundsid Tartut neil aegadel. Kõik see on nüüd kadunud! Aadelkond on jagunenud parteideks, majades on harva kokkutulekuid; meeli ahistab provintsivaim, mida ekslikult nimetatakse patriotismiks. Immatrikuleerimata (s.t. Läänemere-provintside aadlimatriklisse sisse kirjutamata) aadlikele vaadatakse nagu pidalitõbistele, teadlastega ei suhelda – ja Tartus on hakanud pesitsema igavus, kuigi vaevalt on kusagil mujal nii head ainest lõbusaks ja muretuks eluks, sest siin leidub nii haridust kui ka haritust koos suurepäraste hingeomadustega. Minu pidevalt Karlovas elatud aastatel (1832 kuni 1837) tekkis Tartus jälle ühiselu, lõbusad seltskonnad ja külalislahkus – võin julgesti kinnitada, et ka mina aitasin veidi kaasa uinunud seltskonna taaselustamisele. Nüüd on Tartus jälle külm nagu hauas! Üleüldse on saksa keskkonnas vaja äratuskella, kuumaverelist prantslast või slaavlast, muidu jäävad sakslased varsti tukkuma.

Teosest