Kõigepealt suur linn, mis sind omaks peab. Võid kõndida tema tänavatel, kus aegade jooksul on kõmanud kes teab kui kuulsate tegelaste jalaaste. Kui tuleb tuju minna kinno, näiteks Apollosse Aleksandri tänavas. Astud saali, ja laest maani langev lüüme punakas kuma neelab su endasse. Seintel ja loožide kohal mängleb ebamaiseid varje. Vajud pehme punase tooli embusse, ekraan naelutab su meeled ning laseb unustada kõik maise. Või siis põikad korraks kohvikusse, kus juba uksel löövad üle pea kokku magusad lõhnad, mis otsemaid panevad suu vett jooksma. Võid jalutada Toomemäel põliste tammede all, kes teavad sulle rääkida imelugusid kaugete aegade tagant. Seisatada Kivisillal uhkete triumfikaarte varjus, saates pilguga voogude kulgu, kõrvus helisemas raekoja kella kumedad löögid. Kõik see oli uus.
Ja uus kodu – kui tihkad koduks pidada üüritud ärklituba kõrvalises tänavasopis päevinäinud, pleekinud fassaadiga puitmajas. Sest talust, metsade ja põldude keskelt tulnud maatüdrukule tundus see kindlalt piiritletud ahtake elamine esialgu võõrastav.
Asukoht teoses
