Aga siitsamast lähedalt Wernerist otsustasid nad siiski läbi põigata. Seda enam, et nad olid varemgi seal paar korda käinud kooki söömas. Kohvimaja ukselt paiskus koos soojapahvakuga ninna iseäralik lõhn. See oli segu kohvist, kardemonist, šokolaadist ja veel millestki seletamatust. Hämaravõitu ruumis ei seletanud silm esialgu suurt midagi. Saale ja Irma leidsid vabad kohad väikses õdusas nurgalauas ning jäid ettekandjat ootama. Laudade vahel saalivad ettekandjad, valge tärgeldatud tanu juustele sätitud ja pisike lumivalge põll tumehallile kleidile köidetud, nägid välja ütlemata netid. Saale ei jõudnud ära imestada, kuidas nad kõrgetel kontsadel tippides, suur täislastis vineerkandik käsivarrel, suudavad nii osavalt nagu muuseas kitsastes käikudes loovida ning lisaks kõigele ka tasakaalu säilitada.
Nüüd oli mahti lasta silmadel väheke ringi käia. Kõrvallauas istus kaks nooremapoolset prouat. Ühel pottmüts silmini tõmmatud ning nisukarva juuksed kahel pool põskedel lainetamas, teisel tilluke kübar ühele küljele viltu seatud, et lopsakad otsmikulokid segamatult mõjule pääseksid. Mõlemal laiad mantliõlad kikkis, nagu moekale daamile kohane, ja peen sigaret kenitlevalt elevandiluukarva sõrmede haardes. Prouad olid millestki väga elevil ning püüdsid õhetavi põsi teineteisest hasartselt üle rääkida. Inspiratsiooni otsima nemad siia ilmselt ei tulnud, seda paistis neil ülegi jäävat. Vatrasid vahetpidamata, nii et auravad kohvitassid jäid selle tähtsa toimingu kõrval hoopis unarusse, ning varsti ei auranudki enam.
Tagapool oli platsi võtnud valdavalt meestevägi, nii noorepoolseid kui kulupäid. Kes veeretas kaaslasega elutarka juttu, kes oli ennastunustavalt silmini uppunud kirjatöösse või raamatusse, kes rüüpas niisama kohvi. Kaugemal, vaheseintega eraldatud kabiinides käis hoopis isevärki elu. Seal istusid ruuduliste laudade taga mõttesse vajunult malemängijad, kohe näha, et vaimuinimesed. Käsipõsakil, äraseletatud nägu peas, vahtisid ainiti enda ette, võtsid aeg-ajalt jälle uue, mugavama poosi, liigutasid malenuppe siia-sinna ning pahvisid suitsu. Kogu ruum oli suminast pungil ning lae all hõljus sinakas vine. Ainus, mida kusagilt silma ei hakanud, oli inspiratsioon.
„Noh, mis ma ütlesin! Kas tunned – õhk on siin vaimsusest lausa paks?!“ pahvatas Irma söakalt.
„Ah säherdune siis ongi see vaimsus, mis silmade kaudu vägisi pähe pressib… Ja mina, rumaluke, olin juba enam kui kindel, et see on lihtlabane tubakasuits! Ma oleks võinud selle peale isegi lahjemat sorti mürki võtta,“ viskas Saale vastu.
„Nojah, suits on ka… Aga ma olen kuulnud, et suits tõukab mõttevälgatusi tagant, selle mõjul võid hakata nägema ja tundma niisuguseid asju, mille peale muidu eluilmas ei tuleks,“ tuli Irma järjekordse tarkusega lagedale.
Asukoht teoses
