Niipea kui kohvikuuks Saale ja Irma taga kinni oli langenud, polnud neil mardikuu rõske hämarusega enam mingit pistmist. See jäi tänavale. Nemad aga astusid justkui teise maailma, helgesse, sooja, kohvilõhnalisse. Nii ütlemata tuttavaks ja koduseks oli see hubane paik paari aastaga saanud. Ta oli tüdrukuid murehetkedel lohutanud ning rõõmupäevadel koos nendega ilutsenud. Saale tajus mõnikord pärast kohvikutretti kummalist kergendustunnet, justkui oleks korraks kodunt läbi põiganud ning emalt sooja sõna kuulnud või vendade sõbraliku nööke osaliseks saanud. Aga mis seal imestada, eks olnud ju kohviku stammkundedki juba peaaegu nagu oma pere. Kõige rohkem hakkas Lille kohvikus silma ikka noorepoolset rahvast, nende seas nii mõnedki tuttavaks saanud tüdrukud Saale enda koolist, aga samuti tuntud-teatud noorsandid, olgu siis treffneristid või poeglaste gümnaasiumi kasvandikud. Vahel põikas sekka pallaslasi siitsamast naabrusest, ning isegi alma mater’i tudengid ei pidanud teekonda Riia mäele liiga vaevarikkaks.
Asukoht teoses
