Jõudsime Pierre’i ning ma tellisin heas usus ja lootuses struudli moodi saia, mis osutus kivikõvaks. Ka mõni teine sai polnuks hea valik. Mees tellis kaneelirulli. Kui leti taga olev väga peen preili saiatange hakkas ära panema, kukkusid need otse keset uhket kreemikooki, lõigates selle pooleks. See oli ilus kohmakus: nagu kukuks võileib võipoolega vastu värskelt triigitud pükse.
/---/ Ütlesin endale:
„Ma armastan sind.“ Nagu ütleks mulle seda salaja kõrva keegi, kes nii ka mõtleb. Et laua taga vastu peaksin. Mida hullu saab Pierre’i kohvikus ikka juhtuda?
Ideaalsuhe minu kujutluses on samasugune mu vastas istuva mehega. Mu kujutluses see oli armastus ka eile, aga midagi temas tekitas siiski kahtluse: kas tegemist on illusiooniga?
Asukoht teoses
lk 65
