Professor

TRÜ ukse
  avas nooruk,
     nagu avatakse leksikon,
et saada täpselt teada saada see,
       mis teada umbes.
Seal keset raamatuid
     ta märkas äkki: eksind on
neis nagu metsas talvel,
     kus kõik teed on umbes.

Siis tulid Sina, iidne nagu Attila
ja tark ja muhe nagu kunstisaalis giid.
Sa
 läbi juhtisid mu
     lumisest grammatikast
kui sür-
  ja neorealismi
     kunstigaleriist.

Sealt värve,
   helisid
     ja mõtteid välja koorus.
Seal sulas mõistmatus,
     nii nagu sulab lumi.
Kriit tahvlil kõneles.
     Sind kuulas auditoorium,
nii nagu maikuud kuulab
      hilistalve kumin.
Me äkki mõistsime: talent veel pole tarkus.

Maailmas
   õpivad
     Kõik: põõsad, rohukikid...
Vist neilgi eksamid ja eksamitekartus.
On neilgi spikrid
    ja on neil matriklid!

See oli tõesti kevad.
     Lendles õiteudemeid
ning katet tänavatel puuris taas kompressor.
Puud seisid Toomemäel kui
       rohelised tudengid
ja pidas loengut
    päike – muhelev professor...

Teosest