Jah, ma olen kogu aeg valmistunud rääkima sellest ööst, kuid enne veel peaksin rääkima meie Tartu õhtust, mis oli kui järgneva ettevalmistus. Meie hilinenud ühisest kohtumisest Tartuga, meie mõlema Tartuga.
Ütlen, et linn võttis meid justkui puhtakspestuna vastu. Ma pidin Miiat muidugi Vanemuise teatri ees autos kaua ootama. Nagu iga ootaja jaoks, nii ka minu ootus venis lõpuks peeneks-peeneks niidiks. Seda oodatum oli teda lõpuks tulemas näha. /---/
Me olime korraga vabad ükskõik milleks selles linnas, me polnud enam ammu tudengid, keda piiravad kõiksugu asjaolud, esmajoones rahapuudus. Ma olin ajakirjanik ja võisin meile kahele lubada ükskõik millist õhtusööki. Niisiis läksime Volgasse.
Miia, sa tunnistasid kohe, et polnud kordagi selles restoranis õppimise aegu käinud. Ja sama pidin tunnistama minagi. Küll olime käinud sealsamas kõrval Saluudi kinos – see oli ju üks ja sama maja, ja Ferdi Sannamehe bareljeefid kino seintel mõjusid igatahes kui midagi keelatut…
Me sõime ja mina vist natuke ka jõin, kuid solidaarsusest hoidsin end tagasi. Siis tantsisime sel restorani ümmargusel tantsupõrandal. Mäletan, et paare oli vähe. /---/
Me lahkusime Tartust uue päeva esimesel tunnil. Kui me restoranist välja ööõhku astusime, pidin ma Miiat toetama, ja siis omakorda tema mind: meil mõlemal käis pea ringi.
Asukoht teoses
lk 173–174
