Esimest korda kohtasin Jaak Tuksamit nn depressiooniajal Tartu Püssirohukeldris. Tundsin ta ära punaste juuste ja punase habeme ning purjus näo järgi, millega Jaak Tuksam mööduvaid inimesi jõllitas. Vahemärkus – FBI toimikus näeb Jaak Tuksam pisut teistsugune välja, jälgitav objekt on nüüdseks kõvasti vananenud, toimiku fotot tuleks uuendada. Materjali on piisavalt. /---/
Minu jälgitav objekt Jaak Tuksam imes koos oma lauakaaslase, pisemat kasvu pulstund üliõpilasega kõrrest sinakasroosat vedelikku, arvatavasti alkohoolset. /---/ Uurisin järele ka Jaak Tuksami kõrval istuva pulstunud üliõpilase andmed.
Tegemist oli Indrek Udega, tolleaegse Tartu Ülikooli lehe toimetajaga. Ka tema oli silmnähtavalt purjus. Niisiis kasutasin ära Jaak Tuksami poolteadvusetut olekut, üritasin silmanurgast piiluda tema kräsupead ja seda lähemalt uurida, kuid objekt Tuksam arvatavasti haistis jälgimist, tõstis pea laualt ja hõikas mulle – mida sa pilusilm vahid seal, tahad pasunasse saada? Tule, ma annan!
Pärast seda lauset astusin ma rahulikult Jaak Tuksami ja pulstunud üliõpilase Ude lauda ja tutvustasin end üliõpilase Kivastikuna, kellel ei ole parajasti raha. Jaak Tuksam rahunes, uuris mind ebaselge pilguga, tema pea kukkus lauale. Pulstunud üliõpilane aga vibutas sõrme – no meil ka ei ole, Kiva. /---/ Kui nii üliõpilane Ude kui Jaak Tuksam olid uinunud, üritasin veel kord katsuda objekti pead, kuid see tundus ohtlik. Jaak Tuksami juuksed olid väga punased ja kräsus, nende alt oli raske midagi leida. Üritan järgmisel korral. Panen kampsuni selga, see mõjub Tartus usaldusväärselt.
Asukoht teoses
lk 139–140
