Aeg kitkus boheemlasi ja bluusimehi nagu talumees umbrohtu peedipõllult ja need, kes veel järele olid jäänud, üritasid kümne küünega maast kinni hoida, sest hoolimata kibedast maitsest, mille olemine suhu tõi, püsis Mülleri habemes lootus, et ükskord ostab ta endale pilli, auto ja korraliku korteri ning elab üpris kainelt üheksakümneaastaseks, olles nii omade hulgast viimane.
Mingil ajal üüris ta korterit omaenda majas, mille isa talle oli pärandanud, ja millest ta omakorda üüris osa Varblasele ja Karvandile, kes vaevlesid suurema rahapuuduse käes kui Müller, kuid kui Müller oskas aeg-ajalt oma osa maksmata jätta, siis allüürnikel ei õnnestunud see kunagi, sest Legend Juba Eluajal oli mõlema mehe palgapäevad pähe õppinud ja seisis õigel päeval, minutil ja sekundil spordimuuseumi kassasabas ja krabas Varblase käest oma osa veel enne, kui tulevane luuletaja selle saanud oli.
Mülleri korteris joodi looma moodi – päevast päeva, õhtust õhtusse. Hommikul veeti pudelid Herne poodi ja osteti nii-palju-kui-selle-raha-eest-välja-tuli uusi. Hoolimata kõige suuremast armastusest muusika vastu, mida Müller südamest tundis, suutis ta plaatidele võid peale määrida, nendel magada ja oksendada. Talle ei laenatud plaate teist korda. /---/
Hoolimata kõigest Müller veenis publikut, kui mitte heade laulusõnadega, siis usuga, mis küürus kuninga igast liigutusest välja paistis – Mina olen! Ta oli selles nii kindel, et ei jätnud laulmist enne, kui makitümps klaverist kõvemaks keerati.
Kuidas siis Sass ellu jäi?
Räägiti, et ta isa ütles talle omal ajal, siis kui Sass oli veel viieaastane, nii: kuula nüüd, Aleksander. Kui sa tahad kaua elada, siis käi hommikul piimasaalist läbi ja nii kahju, kui sul ka ei ole, ära võta viimaste kopikate eest õlut ja viina, vaid osta endale sada grammi hapukoort. See säästab su tervist. Alles siis, kui see koor susse püsima on jäänud, võid ringi vaadata, kust kärakat saab.
Aleksander pidas isa sõnu meeles ja hetkel, kui tal isa õpetust esimest korda vaja läks, surus ta kõik muud maailma himud maha ja ostis sada grammi hapukoort. Seda käsku on ta täitnud umbes kolmekümne aasta jooksul, ja vaevalt tal palju päevi ilma hapukooreta mööda on läinud. Isa õpetus on marjaks ära kulunud vähemasti kahel hommikul kolmest, keegi ei tea ju täpselt, mitu rongitäit viina ta endale muusika kuulamise ja laulmise vahel sisse on joonud.
Asukoht teoses
lk 130–132
