Esimest korda nägin ma Kurvitsat Püssirohukeldris, siis kui ta oli veel oma kolmanda naise mees. On inetu rääkida, aga millegipärast ei ole poeedid ise sama kaunid, kui on nende surematu luule. Kurvits nägi just selline näss välja, kellest võis juba kaugelt aimata luuletajat. Ta mökitas ja latsutas huuli, ta ajas purjus joga ja räuskas. Temast püüti eemale hoida. Ta oli üsna kulunud riietes, sest kiirabi teda enam tööl ei hoidnud. Ta töötas Tartu Lutsu raamatukogus, istus valvuriruumis ning jälgis, et raamatusõbrad paneksid lahkudes selga sama mantli, mida nad tulles kandsid, mitte parema. Ja kui keegi mööda läks, kes vähegi tuttav oli, üritas ta raha laenata.
Luuletajat on kümme korda armsam lugeda kui tunda. Mida viletsamaks muutus Kurvitsa väljanägemine, seda kaunimalt kõlas ta looming.
Asukoht teoses
lk 118–119
