See, et Teedema töötab Tartu Kunstimuuseumis restaureerijana, ei lisa talle kübetki kuulsust. Pigem kahjustab müüti – kui mingi nokitsev vuntsidega onu muuseumi töökojast sala välja piilub, ei sobi see kunstnikumüüdiga kuidagi. /---/
Umbes aasta tagasi jõi Teedema Illegaardis viina, sest oli näituse avanud. Mina teda ei tundnud, teised tundsid veel vähe, sest ega Teedema oma urust muuseumis vist eriti välja ei tule. Nii juhtuski, et ühel hetkel hakkas tundmatu mees, kes äsja oli pilte seinale riputanud, märatsema. Väikest kasvu, suhteliselt kidur vuntsidega Teedema lõhkus klaasi ja õllekannu, andis vastu lõugu mehele, keda me ei tundnud, ja Tuksamile, keda me kõik teadsime juba sellepärast, et tavaliselt annab Tuksam ise, ja ka sellepärast, et Teedema on Tuksamist poole väiksem. Me ei osanud muud teha, kui Teedemast neljakesi kinni võtta ja püüda tema jäsemeid kuidagi nii hoida, et ta kõike ära ei lõhuks. Võib-olla ta ongi segane, sest muidu ei oleks tas saanud nii palju jõudu olla. /---/
Teedema viidi lõpuks seotuna taksosse ja meie ei suutnud ära imestada, milline lõhkejõud on ühe inimese sisse koondunud, kuidas me kogu kõrtsi kokku pidime võtma, et ühte pisikest restaureerijat tagasi hoida.
Nüüd ma tean vähemasti, kui palju on jõudu vaja, et maalida nelja rahulikult ujuvat kala, nii nagu nad tunduvad üle paadiserva järvevette vaadates.
Asukoht teoses
lk 95–96
