Aga nüüd pidin kõigele lisaks hakkama istuma õppenõukogu koosolekutel. Seal avanes vapustav pilt: muidu klassi ees seisvad ranged ja autoriteetsed õpetajad kaotasid koosolekute ajal kogu oma lihvi ja sära. Kui arutlusele tulid konkreetsetesse õpilastesse puutuvad küsimused, saadeti mind õnneks ukse taha. Peale ühe juhtumi.
See puudutas Andri Ariste probleemi. Poiss oli aktusesaalis läbi peksnud klassikaaslase, kooli komsomolisekretäri Eero Loone. Eero oli nimelt seinalehele kirjutatud artiklis mingis pisiasjas eksinud. Juhtusin ka ise olema intsidendi juures, püüdsin hoida Andrit varrukast ja hüüdsin: „Andri, mida sa teed?!“ Aga raevus poissi oli võimatu peatada. Õppenõukogus otsustati, kuidas sündmusele reageerida. Võis oodata kõige halvemat, kuna Eero ema oli ülikoolis tuntud parteitegelane. Kurb oli vaadata, kuidas õppenõukogu ees seisis ja kaitses oma poega akadeemik Paul Ariste ise.
Intsident lõppes siiski suhteliselt leebe otsusega: Andri käitumishinnet alandati. Selle tagajärjel jäi ta ilma väljateenitud kuldmedalist. Kahjuks mehe edasine saatus ei kujunenud sugugi lilleliseks. Ta ei saanud eluprobleemidega hakkama ja otsustas elust lahkuda.
Asukoht teoses
lk 113–114
