Tartu hargnes äärelinnas mitmeks „aleviks“, kus olid sillutamata tänavad ja pisikesed majauberikud. Siin jooksid ringi paljasjalgsed lapsed, eidekesed jändasid kangekaelsete kitsedega ja maarahvas askeldas sissesõiduhoovides. Lähikonnas tossas kolm-neli vabrikukorstnat, ning lisaks neile mõni auriku või pargase toru Emajõel. Kaugemal luhal tehti lõkketuld... Koolipoistena olid nad vahel Sergeiga seal ringi hulkunud. /---/
Tädi Riina oli elupõline Tartu õmbleja, aga paar viimast aastat oli ta lihtsalt teenijaks oma venna, Reinu isa talus. „Kriisiajal, näe, lõpeb õmblejagi töö otsa,“ kõneles ta.
Asukoht teoses
lk 20
