Mu pääs elab vabariik. Juhan Liivi vabariik, mida kunagi ei tulnud. Kõigi nende naiivsete idiootsete 1980ndate luuletajate – ma nimetan neid runneliteks, kuigi tema pole milleski süüdi – kõigi nende runnelite vabariik, mida kunagi ei tulnud...
Läks kord Runnel ühe aegade vastikuma, egoistlikuma, omakasupüüdlikuma ja ohtlikuma pääministriga telesse. Tähelaeva. Luuletaja istub Tähelaevas ja purjetab ja purjutab tähtede taha! Mitte, et Runnel jooks. Ja siis see pääminister, kellel on oina aju ja ketikoera süda ja kes nüüd saadeti ära Euroopasse – ütleb, et tema helistas Runnelile, helistas otse 1980ndate eesti vabadusluulele ja vabariigiunelmale, südametunnistusele!, ja küsis, kas viia see pronksmees ära? Ja Runnel ütles: viige! Ja pronksmees viidi (sellele järgnes keskmise jalgpallifännide möllu moodi lööma, kui võrrelda tänase Saksamaaga... olen nimelt mõlemale kogemata sattund), see Palusalu-kuju, noh, see nukker eesti poiss võõra väe mundris. Viidi ära. Sest 1980ndate vabariigiunistus ja luuletus ütles endisele kommunistlikule võimurile, kes veel siis... ’80ndail laskis Tartus koertel üliõpilasi persest pureda... ütles talle: viige see pronksmees ära! Tookord, ’88, löödi noorel hullul, tänase vabariigi geeniusel, (:)kivisildnikul selle hilisema pääministri kaudsel käsul Tartus prillid sisse. (:)kivisildnik, miks Sa trügid Tartu, Tartu ongi rõve linn? Oma süü. Tule Tallinnasse! Meil on siin nii neegreid, venelasi, prostituute kui poeete! Ja kõik võivad hääletada! Võivad minna linnapiirile ja hääletada Tartusse või Pärnusse või isegi Euroopasse ja näha esmakätt – first hand –, et sääl on veel jubedam. Meil on vähemasti karge meretuul. Ja ilusad sügised.
Asukoht teoses
lk 61–62
