Seltskond hakkas läbi hommikuse Toomemäe kesklinna liikuma. Ilm oli peaaegu tuuletu ja päike heitis läbi võrade teravaid varje, mis hommikuvalguses ilusti maale joonistusid. Enne, kui seltskond jõudis kunagise vallikraavi nõlvale toetuva Inglisillani, kahistas üle puulatvade harilikust tugevam tuuleiil. Musumäel tõusid üksikud päevasesse valvesse jäänud hakid valjusti häälitsedes lendu. Veendudes pesapaikade ohutuses, leidsid nad taas võrades oma argise rütmi. Nad olid mäge nii kaua asustanud, et võinuks Toomemäel juhtunust palju rääkida. Paraku on mustad linnud inimkõrvadele vaid ajaloo mõistetamatud saladuslikud tunnistajad.
Asukoht teoses
lk 124
