Kui päris aus olla. Seltskond jõudis õnnelikult...

Seltskond jõudis õnnelikult Toomemäe tasasele platoole ja sättis sammud põlispuude vahel kõrguva kiriku tornikiivriteta silueti suunas. Indrek jätkas:

„Veel paar kümnendit tagasi, kui Tartus ei olnud moodsaid kõrghooneid, tundus see kaksiktornidega katedraal oma suuruses lausa monstrumina. Kuid mõelgem kaheksa sajandit ajas tagasi, kui siinsed hooned olid väiksemad. Täna teame, et Toomkirik oli tollal kindlasti Ida-Euroopa suurim. Miks gigantlik hoone just siia ehitati, on ühese vastuseta. Muide, ka kaitsetornid linnamüüris olid just mäe otsas rõhutatult kõrgemad. Levinud arusaama kohasel[t] oli siin lääne- ja idakristlaste kokkupuute piir. Kõrgete hoonetega sooviti juba kaugele näidata oma kohaolekut. /---/

Erinevalt Tallinna vanalinnast, mis ehitati kohalikust paekivist, ehitati Tartu savitellistest. /---/

Tartu kerkis uuesti umbes kaks sajandit tagasi, kui samad vanad savitellised võeti kasutuks muutunud ehitistelt ja rajati tänane kesklinn. Fassaadide krohvipinna alla me tänaval jalutades ei näe, kuid Maarja kiriku kohal asuva Tartu ülikooli peahoone seinad kannavad vana kiriku vaimu edasi. Samuti mõjub tänane linnavalitsuse asukoht – raehoone – piiskopilinnuse müürikividega oma seintes võimu kantsina. Kõik tolle aja hooned ja nende all olevad võlvkeldrid on ehitatud vanadest tellistest. /---/”

Teosest
lk 35–36