„/---/ Keskajal olid mäetipul piiskopiloss, hulk mitmekorruselisi kivimaju, Toomkirik, juba nimetatud suurtükitorn ja loomulikult tänavavõrgustik. Säilinud on Toomkiriku varemed ja veidi suurtükitorni, mille jalamil oleme. Suurtükitorni all on tänini keldrid, kus hoiti kõikvõimalik[k]u provianti kunagi moodsa ja vajaliku heidutusvõimega ehitise toimimiseks; olid ruumid püssirohu, kuulide ja toidu jaoks. Ajastule kohaselt oli isegi kartser, mille aroom ajaks tänapäeval iga inimese pehmemal juhul nina krimpsutama. Tollal oli siin jalamil tiik, kust saadi torni teenindamiseks vajalik vesi. Tiigi kaldal said all-linnast tulnud hobused jõudehetkel janu kustutada ja torni asukad end pesta. Ka torni ainsas käimlas tekkinud järelprodukt jõudis looduslikku biopuhastisse. Kui torni alumisel korrusel olnud kartser puhastamist vajas, aeti selle asukad tiiki pesema. Nad kindlasti hindasid avanenud võimalust kõrgelt ja nautisid suplust.
Kunagi oli mäel melu märksa rohkem kui täna. Mäel kulgenud tänavatel kees elu, samuti mäe sees. Mägi on täis vanu tunneleid, millest mõne saamislugu võib ulatuda tuhande aasta tagusesse aega või varasemassegi. Kindlalt on dateeritud uuemad ja isegi vanadel Põhjasõja-eelsetel linnakaartidel olevad bastionide teenindamise tunnelid, mille vanus on umbes 350 aastat. Tunnelid, mille pikkus oli mõnekümnest kuni paarisaja meetrini, on tänaseni enamasti säilinud. Need ootavad avamist ajaloohuvilistele linnakodanikele ja turistidele. /---/
Näiteks mäel asuva kuulsa vana anatoomikumi vanim osa on rajatud samuti ümara ristlõikega kindlustorni vundamendile. Tänase anatoomikumi torn ei ole seega juhuslikult ümmargune. 19. sajandi algul kasutati linna ülesehitamisel ära vanemast ajastust, tolleks ajaks lagunenud hoonetest saadud ehitusmaterjal. Sageli pruugiti vanu vundamente. Muide, ka ümara kujuga tähetorni keskne osa on toetatud vanale linnusetorni vundamendile...”
Asukoht teoses
lk 34–35
