Võllamäel algas pidu. Kirev rahvahulk voogas kohisedes üle bastionide ja vallikraavide, pääses välja Jakobi ja Saksa väravast, tuli otsemat teed Suureturu ja kloostrivaremete poolt, Jaani ja Lihunike tänavalt.
Karjused ja käsitöölised ruttasid Toomemäe rohtunud nõlvadelt alla. Nendega liitusid kriimude nägudega raveliiniehitajad, kes jätsid tähtsa sündmuse pärast labidad sinnapaika. Vedelast porist ja hobusesõnnikust libedaks muutunud kivisillutisel lirtsusid korraga pesunaiste, kangrute, nööripunujate, vöörmündrite ja tallipoiste tõtakad jalad. Ka öövahid, kes sel kellaajal tavaliselt silma looja lasid, püsisid ärkvel.
/---/
Aegsasti valmis seatud tapaplatsi ümber tunglev inimparv pakkus harvanähtavat olustikupilti: kokku olid sattunud nooblid pürjelid ja kaltsudes sandid, sekka kõiksugu asjalisi õilsatest pühameestest peiunäljas tänavaplikadeni.
Tuleriida ees pidasid vahti kaks musketäri, kes piidlesid üha tihenevat rahvamurdu mureliku ilmega. Kui uudistajate read liiga söakalt riita rammima asusid, said kaks-kolm ründajat musketipäraga vastu lõugu.
/---/
Emajõe kohale tõmmatud puust sild kaebles ja ägises häälekalt, kui tähtis killavoor sellest üle marssis ning linna piirava põhjapoolse kõrgendiku poole suundus. Vooriga ühes liikusid mitmed linnaametnikud, kohtukirjutaja ja hulk sõdureid, kõigil mornid näod ees. Nende kõrval ja järel jooksid näljased tokerdanud karvaga penid, kes lootsid rahvakogunemisel mõne magusa üdiga kondi välja nuruda.
/---/
Rahutu hall taevas ei olnud sugugi kevade nägu, ehkki selliseid tuhkjaid kevadeid olid liivimaalased näinud juba mitme inimpõlve vältel ning kellelgi ei tulnud enam mõttessegi, et õndsal lehekuul võiks ka mahe lõunatuul puhuda.
/---/
Saksa kaupmehed, kes olid sarnaselt matsirahvaga juba aovalges Võllamäele roninud, pakkusid häälekalt hõikudes arvukale publikule kuivatatud räimi, kaerakäkke ja õlut.
/---/
Tuleriit koosnes peaasjalikult haost ja õletuustidest, sekka olid sattunud mõned kaltsu- ja nahajäänused timukaproua riidekirstust. Haokubu keskele oli püsti aetud koorimata kuusepalk. Sõdurid ronisid riidale ja surusid Pärtli vastu palki. Nad sidusid kareda nööri tugevalt üle ta rinna ja piha. Pingule tõmmatud nöörid lasid tal vaevu hingata.
/---/
Leegid tõusid jõhkra järjekindlusega mööda poisi õrnu kabedaid reisi ülespoole, nälpsisid juba ta kõhtu ja sissevajunud rinda, mis palavikuliselt lõõtsudes viimseid hingetõmbeid võttis. Kriisked mattusid tulekeelte kahinasse.
/---/
Möirged lakkasid ja rahva seas võttis maad pea täielik vaikus, mida katkestasid üksnes mõned nuutsatused ja ohked. Pidu oli ootamatult läbi saanud. Nii mõnessegi südamesse hiilis rahulolu asemel kurbus.
Tuleriit aga praksus ja kahises veel õige kaua.
