Tartu kunstimuuseum kutsub:
Prantsuse maalikunstniku Yvonne J. Blanci vapustavalt romantilised vaated Tartust.
Tartu on võlunud mind oma romantiliste vaadetega. Siin pole uhkeid losse ega glamuurset elulaadi. Siin on vaimne keskkond igale eksinud rändurile ja võrratud inimesed, kes suudavad oma kujutluses luua unustamatu maailma. /---/
Kunstimuuseumi viltuse hoone ees oli palju välismaised turiste. Nende huvi ei olnud suunatud mitte majas paiknevale näitusele, kuivõrd muuseumi fassaadile, mis lausa kutsus endlikepikesega vehkima. Noormees, kes on jalutanud läbi linna risti ja põiki, kolades paikades, kuhu vähesed linlased sattuvad, avastas enda jaoks siin kõigi mälestuste arhiivi. /---/
Ta nägi inimest talle omases keskkonnas, mis vaatamata luitunud taustsüsteemile, tõstis esile argise elu romantilise poole. Üksinda jalgratast parandav tudengineiu, seljakotist paistmas raamatud Veneetsiast ja Roomast, oli pilt unistavast tartlasest, kes olenemata katsumustest ihkas näha koduhoovist kaugemale. Teisel maalil vaatas vastu vanapaari õunaaed, kus memm oli valmistanud pirukat ja morssi, et seda niitvale peremehele pakkuda. Ja siis veel see maal, kus Küüni tänava lillemüüja ulatas väikesele poisile kimbu ülaseid, et too saaks need kellelegi erilisele kinkida. Galerii mõjus Tartu linna katakombina, kuhu olid peitunud sureliku elu lihtsad väärtused, mis ootasid väljapääsu päikesevalguse kätte.
