Sõnakehv. Välisuksest poolalasti väljudes...

Välisuksest poolalasti väljudes, vaid pesurätik ümber ihu tõmmatud, tundis ta ühtäkki karget ja külma tuult oma kehale tibutagi valmistamas. Lompidest oskuslikult mööda liikudes jätkas noormees kindlal sammul suundumist Emajõe äärde. Veepiirini viis vana tuttav rada. /---/ Esimesed sekundid jões mõjusid nugade peal lamamisena. Mida aeg edasi, seda kindlamalt sai noormees ennast tunda. Ta keeras vees selili ja vaatas taeva poole. Näha oli tumedate pilvede koondumist Tartu kohale. Ilusaid päevi oli selle aasta maikuus vähe olnud. Tihti oli sadanud paduvihma, korra isegi rahet. Sellest hoolimata ei lasknud vees ulpija ennast saabuvast vihmast segada. Ta oli rahulik ja keskendunud, lastes aeglaselt voolaval jõel ennast natuke kaldast eemale kanda. See oli sobilik aeg oma sisekaemustes ekslemiseks. Keskendunud kümbleja võpatas, kui kuulis äkki põõsaste vahelt häält „Noorhärra messing. Palun tulge jõest välja, te hirmutate mu kalad ära.“

Teosest
lk 12–13