Me ei saanud kuigi edukalt kohtuda ei sinu kabinetis vaimuhaiglas ega ka minu ühikatoas ja sa üürisid Roosi tänavale väikese pliidiga toa, kuhu mahtusid kušett, pisku laud, raamaturiiul ja üks tool. Tuba oli teisel korrusel, kuivkäimla esimesel. Sealt algas minu elu sinuga tingimustes, mis saatsid meid peaaegu meie kooselu lõpuni – suitsu ajavad küttekolded, hiired, vesi õuekaevus või kuskil koridoris, kuivkäimla veel kaugemal. Nii uskumatu kui see ka pole, on Roosi tänava juba tolleks ajaks lootusetult vana ja lagunenud ubrik alles, vähemalt oli paari aasta eest, kui ma sealt mööda kõndisin. Samal ajal kui meie Nõva tänava elamisest, palju uuemast majast, pole enam asetki võimalik tuvastada. Küllap on Roosi tänava maja üles vuntsitud, ei tea, sest seda varjab nüüd, nagu tegelikult ka siis, kõrge plankaed.
Asukoht teoses
lk 117
