September tuleb ülikoolilinna rütmidega
ja rõõsad noorurid kõik oma taigna sisse segab:
neist üks siin astub teele, mille lõpus on end põhja joond,
ja teise tulevikuks eeüüess ja vabamüüriloož;
üks läheb armastusest lolliks, teine õppimisest hulluks
ja kolmandast saab saladuslik kirjanik.
Siin oma vormi saab nii ajaloolane-patrioot
kui ka marksistist sotsioloog,
neil teineteise kottimise võtteid
siin kogu eluajaks jagab loeng ja seminar,
kus treenitakse vahetama mõtteid,
sest vahetada ilma vaheltkasuta ju oleks narr.
Ja kolmandast saab saladuslik kirjanik.
Üks selja sirgu lööb ja tuleb klubihämaruses kapist välja,
üks elab oma elu Supilinna erakas kui nukrat nalja,
üks koos konfraatritega õllekeldris pükse viiki triigib,
ja on veel aktivistide ja noorpoliitikute liigid.
Neil kõigil mingi siht on silme ees,
neil kõigil rinnus kihiseb ja keeb,
oh gaudeaamus igituur,
oh alkohool ja kõrgkultuur,
oh kõik see väikse riigi, väikelinna suhtepask,
meil kasvavad siin jalakas ja kuusk ja kask,
kõik natukene vahel vastastikku solvuvad,
siis jälle lahtub vimm, kui osakonna jõulupeol on kohisemas ladvad.
On reede õhtul umbes Rüütli tänav ja Zavood, kuid pühapäeva õhtuti on hoopis vaiksed lood.
Ja ümber nurga asub harulduste tuba,
see nurk on terav, aga vooderdatud
juba.
Asukoht teoses
